Tänase hommiku mõtteid:

- Üliõpilaspiletita pole üldse tore olla. Mul õnnestus pangaautomaadil lasta oma kaart ära konfiskeerida (ma olin totaalselt kindel, et 3. kord on õige kood, aga võta näpust). Nüüd pean sõitma kiirekaga Tallinna täispiletiga. Ikka ilgelt valus laks. Kuidas te, mitteüliõpilased, üldse hakkama saate?:S Kusjuures mul juhtub säärane asi kaardiga vähemalt 2 korda aastas:) Sama asi on telefoniga. Ei tea, kas selle reisi ajal jääb alles või ei?

- Ja siis pani mind mõtlema, kuidas mõnest inimesest on jäänud totaalselt üks mulje, kuid siis korraks, mõneks hetkeks, mõneks sekundiks, näed tema tõelist palet ja saad aru, et pigem näha seda tõelist palet kohe alguses kui luua mingeid illusioone. Aga küllap see ongi nii, et ühe inimesega oled üht nägu ja teisega teist. Mul on teooria, et inimene on kui kameeleon, kes muudab värvi vastavalt sellele, kellega parasjagu koos on. Ja kui suudad kellegagi olla värvi muutmata, siis on kõik hästi, puudutagu see siis sõprust, armastust või mida iganes.

- Ilus on igav. Ilu on igav.

- Tõde pole olemas.