Asi

Eile hommikul kell 7 väljusin maja uksest ja vastu tulid parajalt pidused 2 pikkade juustega tüüpi. Jäid kuidagi jõllitama ja siis üks ütleb teisele midagi sellist: "Ma ei teadnudki, et sul majast sellised asjad kell 7 välja tulevad." Mäletan küll, kuidas õpetaja Heinmaa eesti keele tunnis toonitas, et sõna "asi" ei tohiks kuritarvitada, sest enamasti on sellele täpsem vaste ka olemas. Päris häiriv oli "asi" olla, inimese kohta midagi sellist öelda on ikka natuke ekstreemne mu meelest. Isegi kui nad seda sõna positiivses mõttes kasutasid.

Eile oli mul töö juures väga tuline ja pikk vaidlus Anna ja Liisiga. Teemaks hing ja keha. Teema tõstatasin mina sellega, kui küsisin nende käest (toetudes "Harry Potteri" kurjadele tegelastele dementoritele, kes ühe ainsa suudlusega võivad inimeselt hinge varastada), kas oleks hullem elada ilma kehata või ilma hingeta. Tean, et esmapilgul on väga lihtne vastata, et ilma hingeta (hing kui teatav abstraktne "organ", mille funktsioonid teevad inimesest inimese), sest kui seda pole, siis oleks inimene justkui asi(!), tuim tükk, elutu, kes samas elab, kuid ei tunne midagi, peale füüsilise tundmuse, kuid ka see ei tähenda tema jaoks midagi, sest füüsiline tundmus käib enamasti kaasas mittefüüsilisega. Kuidas oleks aga elada ilma kehata? Miski, tänu millele suudame me väljendada oma rõõmu, kurbust, armastust. Mis oleks hing ilma selle tööriistata kui me tahaksime oma tundeid väljendada, kuid ei saa, kuna meie ümber pole seda füüsilist kesta, mille abil seda teha? Ei saaks kirjutada, sest meil pole käsi; ei saaks muusikat kuulata, sest pole kõrvu; ei saaks näha maailmailu enda ümber, sest pole silmi; ei saaks tunda tuuleiili oma nahal, sest pole keha; ei saaks rääkida, kuna pole suud? Selle kõige puudumine võiks hingele üsna laastavalt mõjuda... Ja lõpuks häviks viimane ehk sootuks, sst hingele on vaja teatavat toitu. Üks ei saa ilma teiseta...